Ma saan aru, et kõik on korras, aga miks ma ikka ärevil olen?

„Ma ju saan aru, et tegelikult ei ole midagi hullu.“

„Ma tean, et see mõte ei ole loogiline.“

„Ma saan aru, et mul ei ole põhjust nii palju muretseda.“

Ja ometi on ärevus alles.

See võib olla väga segadust tekitav.

Mõistus ütleb ühte, aga keha ja sisemine tunne ütlevad midagi muud.

Sa võid endale kümme korda seletada, et kõik on korras, kuid sellest hoolimata tunned pinget, rahutust või hirmu.

Siis võib tekkida uus küsimus:

„Kui ma saan aru, et mul pole põhjust karta, siis miks ma ikkagi kardan?“

Mõistmine ei tähenda alati, et muster on muutunud

Inimene võib olla väga teadlik.

Ta võib lugeda ärevuse kohta.

Ta võib mõista, et tema mõtted ei ole alati faktid.

Ta võib teada, et kõige hullem stsenaarium ei ole kõige tõenäolisem.

Ta võib isegi osata teistele väga hästi selgitada, kuidas ärevus töötab.

Aga kui sama olukord puudutab teda ennast, tuleb tuttav reaktsioon tagasi.

See ei tähenda, et ta oleks rumal või et ta ei saaks aru.

Teadmine ja sisemine muster ei ole alati üks ja sama asi.

„Aga ma ju tean, et midagi ei juhtu“

Oletame, et sul tekib mingi hirm.

Mõistus ütleb:

„See pole tõenäoline.“

Aga sisemine tunne ütleb:

„Aga mis siis, kui siiski?“

Ja sellest võib alata uus analüüsimine.

Sa hakkad otsima veel tõendeid.

„Kas ma olen ikka kindel?“

„Aga äkki ma jätan midagi kahe silma vahele?“

„Aga mis siis, kui seekord on teisiti?“

Nii võib loogiline mõtlemine muutuda hoopis uueks viisiks kindlustunnet otsida.

Kui vajad aina uusi tõendeid

Üks vastus ei pruugi enam olla piisav.

Sa saad kinnituse.

Siis tekib uus küsimus.

Sa leiad vastuse.

Siis tekib järgmine „aga mis siis, kui...“.

Mida rohkem tõendeid otsid, seda rohkem võib tekkida uusi kohti, mida kontrollida.

See on üks põhjus, miks ärevuse puhul ei pruugi lõputu analüüsimine lahendust tuua.

Probleem ei pruugi olla teadmiste puudumises.

Probleem võib olla vajaduses saada absoluutne kindlustunne.

Ärevus ei ole alati loogiline

See võib olla üks raskemaid asju aktsepteerida.

Me tahaksime, et kui saame millestki aru, siis tunne muutub kohe.

Aga inimene ei tööta alati nii.

Sa võid mõistusega teada, et liftiga sõitmine on üldiselt ohutu, kuid ikkagi tunda liftiukse sulgudes tugevat ärevust.

Sa võid teada, et teine inimene ei ole sinu peale pahane, kuid ikkagi analüüsida tema sõnumi tooni.

Sa võid teada, et üks kehaline aisting ei tähenda automaatselt midagi ohtlikku, kuid hakata seda ikkagi jälgima.

Siin võib olla oluline mitte vaielda lõputult iga mõttega, vaid mõista, miks see mõte sinu jaoks nii palju tähendust omab.

Mida sa tegelikult kardad?

Kui inimene ütleb:

„Ma kardan, et midagi läheb valesti,“

siis võib olla kasulik küsida:

„Mis oleks selle juures sinu jaoks kõige hullem?“

Vastus võib olla ootamatu.

Võib-olla ei kardeta ainult konkreetset sündmust.

Võib-olla kardetakse kontrolli kaotamist.

Häbisse jäämist.

Teiste pettumust.

Eksimist.

Hülgamist.

Nõrk olemist.

Seda, et ei saada hakkama.

Või tunnet, et ei suudeta ennast enam turvaliselt hoida.

Kui jõuame selle kihistuseni, muutub küsimus juba palju sügavamaks kui lihtsalt:

„Kuidas ärevust maha saada?“

Ülemõtlemine võib olla katse ennast kaitsta

Kui sul on raske ebakindlust taluda, võib mõistus hakata rohkem tööd tegema.

Ta püüab ette näha.

Analüüsida.

Kontrollida.

Leida vigu.

Mõelda läbi kõik võimalikud variandid.

Kõige selle taga võib olla soov:

„Kui ma olen piisavalt valmis, saan ennast kaitsta.“

See on väga inimlik.

Aga kui seda mustrit kasutatakse pidevalt, võib sellest saada lõputu ring.

Sest alati võib olla veel üks võimalus, mida läbi mõelda.

Miks ma ei keskendu ainult rahustamisele?

Kui inimene on ärev, on loomulik soov talle öelda:

„Rahune.“

„Kõik on korras.“

„Ära mõtle sellele.“

Aga kui ärevuse taga olev muster jääb samaks, võib inimene vajada järgmisel korral jälle uut kinnitust.

Siis muutub rahustamine sõltuvaks.

Minu jaoks on olulisem uurida:

Miks sul on vaja nii väga teada, et kõik on korras?

Miks on ebakindlus nii raske?

Mida sa kardad, et juhtub, kui sa ei saa kindlat vastust?

Miks sa tunned, et pead kõike ette nägema?

Need küsimused võivad viia probleemi juurteni.

Minu enda kogemus

Olen ise ärevust kogenud ja sellest umbes kümme aastat tagasi välja tulnud.

Seetõttu tean, et ainult sellest arusaamisest, kuidas ärevus toimib, ei pruugi alati piisata.

Võid mõistusega väga palju teada.

Aga oluline on ka see, mis toimub sügavamal – millised mustrid, hirmud ja vajadused sinu reaktsioone mõjutavad.

Just sellepärast ei taha ma oma töös jääda ainult sümptomite tasandile.

Tahan minna probleemiga sügavamale.

Kui sa tead, et kõik on korras, aga tunned ikka ärevust

Kui oled inimene, kes ütleb:

„Ma saan aru, et mul ei ole tegelikult põhjust nii palju muretseda, aga ma ei saa sinna midagi teha,“

siis võib olla oluline lõpetada enda süüdistamine selle pärast, et sa „tead ju paremini“.

Võib-olla ei ole probleem teadmiste puudumises.

Võib-olla on oluline mõista, miks su sisemine süsteem ikkagi nõuab kontrolli, kindlustunnet ja pidevat analüüsi.

Sealt võib alata palju sügavam töö.

Ma ei tööta ainult ärevuse nähtava sümptomi vähendamisega. Töö keskmes on probleemi juured ja mustrid, mis võivad ärevust, ülemõtlemist ja pidevat kontrollivajadust üleval hoida.

Kui tunned, et see kirjeldab sind, toimub nõustamine üle veebi.

Evelin Vahter

Broneeri siit

Kui ärevusega kaasnevad väga tugevad või kiiresti süvenevad sümptomid või sul on põhjust muretseda oma tervise pärast, pöördu sobiva tervishoiutöötaja poole. Nõustamine ei asenda meditsiinilist diagnoosi ega ravi.