Kui pidev enese jälgimine hoiab ärevust üleval

Kas su süda lööb normaalselt? Kas hingamine on korras? Kas pea on selge? Kas oled täna liiga ärev? Kas see tunne on ikka normaalne?

Üksikuna ei tundu sellised küsimused kuidagi kummalised. Kui oled aga kogenud tugevat ärevust või paanikat, võib enese jälgimisest saada midagi palju suuremat.

Sa hakkad pidevalt kuulama oma keha, jälgima oma mõtteid ja hindama oma enesetunnet.

Kas ma olen praegu ärevil?

Ja kui vastus on „jah“, tekib järgmine küsimus:

„Mida ma peaksin nüüd tegema, et see ära läheks?“

Kui tähelepanu läheb pidevalt iseendale

Meie tähelepanu on piiratud. Kui suur osa sellest on suunatud oma keha, mõtete ja enesetunde jälgimisele, märkad paratamatult rohkem asju.

Võib-olla tunned väikest muutust südamelöökides.

Võib-olla märkad, et hingamine on hetkeks teistsugune.

Võib-olla tekib mõni juhuslik kehaline aisting.

Tavaliselt laseksid sellisel tundel lihtsalt olla ja liiguksid oma tegevusega edasi.

Kui aga oled ärevuse suhtes väga tähelepanelik, võib aisting muutuda kohe oluliseks:

„Mis see on?“

„Miks ma seda tunnen?“

„Kas ärevus hakkab jälle tulema?“

„Äkki läheb hullemaks?“

Nii võib täiesti tavaline kehaline või emotsionaalne muutus saada uue ärevuse põhjuseks.

Kontrollimine võib anda hetkeks kergendust

Enese kontrollimisel on sageli väga loogiline eesmärk.

Sa tahad veenduda, et kõik on korras.

Võib-olla kontrollid oma pulssi. Võib-olla otsid internetist sümptomite kohta infot. Võib-olla küsid kelleltki lähedaselt, kas sinuga tundub kõik normaalne. Võib-olla analüüsid pikalt, mida mingi tunne võiks tähendada.

Ja kui saad vastuse, et kõik on korras, võib tulla kergendus.

Aga kergendus võib olla lühiajaline.

Mõne aja pärast tekib uus aisting või uus kahtlus ja kontrollimise vajadus tuleb tagasi.

Nii võib tekkida ring:

kahtlus → kontrollimine → hetkeline kergendus → uus kahtlus → uus kontrollimine.

Mida sagedamini seda mustrit korrata, seda olulisemaks võib kontrollimine muutuda.

„Aga ma tahan ju lihtsalt kindel olla“

Just siin muutub asi keeruliseks.

Kindlustunne tundub väga hea eesmärk.

Kes meist ei tahaks teada, et kõik on korras?

Probleem on selles, et täielikku kindlustunnet ei ole võimalik saavutada.

Alati võib tekkida uus küsimus.

Alati võib olla veel üks võimalus, mida kontrollida.

Alati võib tekkida uus „aga mis siis, kui...“.

Kui hakkame oma turvatunnet üles ehitama pidevale kontrollimisele, võib kontrollimise vajadus hoopis suureneda.

Kas siis peaks oma enesetunnet üldse mitte märkama?

Mitte seda ma mõtlen.

Oluline erinevus võib olla selle vahel, kas sa märkad oma enesetunnet või kas sa jälgid ja analüüsid seda pidevalt.

Märkamine võib olla lihtsalt:

„Praegu tunnen ärevust.“

Pidev jälgimine võib muutuda selliseks:

„Kas see ärevus on suurem kui viis minutit tagasi? Kas mu süda lööb kiiremini? Kas ma olen piisavalt rahulik? Kas see tunne tähendab midagi? Millal see ära läheb?“

Esimesel juhul märkad kogemust.

Teisel juhul muutub kogemus ise probleemiks, mida peab kontrollima.

Minu jaoks ei ole lahendus järjekordne kontrollimise tehnika

Ma ei taha sulle siinkohal anda nimekirja uutest tegevustest, millega iga äreva hetke korral ennast rahustada.

Miks?

Sest kui sinu põhiprobleem on pidev vajadus kontrollida, kas sinuga on kõik korras, võib ka „õige tehnika“ muutuda lihtsalt üheks uueks kontrollimise vormiks.

„Kas ma hingasin nüüd õigesti?“

„Kas ma tegin seda piisavalt kaua?“

„Kas ärevus peaks nüüd väiksem olema?“

Ja ring jätkub.

Minu jaoks on olulisem küsimus:

Miks on tekkinud nii tugev vajadus oma enesetunnet kontrollida?

Mida sa kardad, et juhtub, kui sa ei kontrolli?

Mida sa üritad kindlaks teha?

Mida sa loodad kontrollimise abil saavutada?

Need küsimused viivad meid sümptomist sügavamale.

Ma tean seda teemat ka isiklikust kogemusest

Olen ise ärevust kogenud ja sellest umbes kümme aastat tagasi välja tulnud.

Seetõttu tean, kui kergesti võib tähelepanu hakata liikuma välisest maailmast enda sisse – oma mõtete, tunnete ja kehaliste aistingute jälgimisele.

Minu jaoks ei ole nõustamise eesmärk õpetada inimest paremini oma ärevust kontrollima.

Pigem tahan aidata mõista, miks kontrollimise vajadus üldse tekkis ja milline probleem selle all võib olla.

Sest kui tegeleda ainult nähtava sümptomiga, võib sügavam muster alles jääda.

Kui tunned ennast selles ära

Kui märkad, et jälgid pidevalt oma enesetunnet, analüüsid oma mõtteid, otsid kindlustunnet või kontrollid, kas ärevus on jälle tulemas, võib olla kasulik vaadata seda mustrit sügavamalt.

Sa ei pea õppima kogu oma elu ärevuse ümber korraldama.

Ja sa ei pea jääma lõputult kontrollima, kas sinuga on kõik korras.

Minu töö on minna sümptomist sügavamale – probleemi juurte ja nende mustriteni, mis ärevust üleval hoiavad.

Olen selle tee ise läbi käinud.

Kui soovid sellest rääkida, toimub nõustamine üle veebi.

Evelin Vahter

Broneeri siit

Kui sul on uued, tugevad või kiiresti süvenevad kehalised sümptomid või mure võimaliku terviseprobleemi pärast, pöördu sobiva tervishoiutöötaja poole. Nõustamine ei asenda meditsiinilist diagnoosi ega ravi.