Kuidas ülemõtlemine muutub suletud ärevuse ringiks?

Sa mõtled ühe olukorra läbi. Siis uuesti. Ja veel kord.

Analüüsid, mida sa ütlesid.

Mida teine inimene võis mõelda.

Mida oleksid pidanud teisiti tegema.

Mis võib juhtuda homme.

Mis võib juhtuda siis, kui midagi läheb valesti.

Ja lõpuks oled ikka samas kohas – otsid vastust, mida mõtlemine justkui peaks sulle andma, aga mida ei tule.

Seda nimetatakse sageli ülemõtlemiseks.

„Ma lihtsalt tahan asjast aru saada“

Ülemõtlemine ei tundu inimesele endale tavaliselt mõttetu tegevusena.

Vastupidi.

See võib tunduda väga vajalik.

Kui ma selle olukorra veel kord läbi mõtlen, äkki saan aru, mis tegelikult juhtus.

Kui ma kõik võimalikud variandid läbi mängin, äkki olen järgmiseks korraks valmis.

Kui ma leian õige vastuse, äkki saan lõpuks rahulik olla.

Nii võib mõtlemine tunduda lahenduse otsimisena.

Aga mingil hetkel võib juhtuda, et sa ei otsi enam lahendust.

Sa otsid kindlustunnet.

Kui ühele küsimusele tekib kümme uut küsimust

Ülemõtlemise ring võib alata väga lihtsalt.

„Kas ma ütlesin midagi valesti?“

Seejärel:

„Aga miks ta niimoodi vastas?“

„Kas ta võis solvuda?“

„Äkki ta mõtles midagi muud?“

„Kas ma peaksin talle kirjutama?“

„Aga kui ma kirjutan, kas see teeb asja hullemaks?“

„Miks ma üldse selle pärast nii palju muretsen?“

„Miks ma ei suuda seda lihtsalt ära unustada?“

Ja nüüd ei tegele sa enam algse olukorraga.

Sa tegeled juba oma mõtlemisega.

Ülemõtlemine võib muutuda enese kontrollimiseks

Mõnikord hakkad jälgima isegi seda, kuidas sa mõtled.

„Kas ma mõtlen jälle liiga palju?“

„Miks ma ei saa seda mõtet peatada?“

„Kas ma olen jälle ärev?“

„Kas see tähendab, et midagi on valesti?“

„Kuidas ma peaksin sellest mõttest lahti saama?“

See võib tunduda paradoksaalne.

Sa tahad mõtlemisest vabaneda, aga pead selleks oma mõtlemist veel rohkem jälgima.

Nii muutub mõte ise millekski, mida tuleb kontrollida.

Miks mõistus seda teeb?

Mõistus püüab sind kaitsta.

Kui miski tundub ebakindel või ohtlik, on täiesti loomulik püüda seda mõista.

Probleem tekib siis, kui mõistus hakkab uskuma, et piisavalt palju mõtlemist annab sulle lõpuks täieliku kontrolli.

Aga elu ei ole täielikult kontrollitav.

Sa ei saa alati teada, mida teine inimene mõtleb.

Sa ei saa ette teada, mis homme juhtub.

Sa ei saa tagada, et ükski olukord ei tekita ebamugavust.

Sa ei saa saavutada absoluutset kindlustunnet.

Kui mõistus aga nõuab seda kindlustunnet, võib mõtlemine muutuda lõputuks.

Ülemõtlemine ja ärevus võivad teineteist tugevdada

Ärevus tekitab vajaduse rohkem mõelda.

Rohkem mõtlemist tekitab rohkem võimalikke ohte.

Rohkem võimalikke ohte tekitab rohkem ärevust.

Ja suurem ärevus tekitab veel tugevama vajaduse midagi välja mõelda.

Nii tekib ring:

ebakindlus → ärevus → ülemõtlemine → rohkem võimalikke ohte → suurem ärevus → veel rohkem mõtlemist.

Sellest ringist ei pruugi välja viia lihtsalt käsk:

„Ära mõtle nii palju.“

Sest mõtlemine ei ole siin ainult harjumus.

Sellel võib olla mingi eesmärk.

Mida sa tegelikult oma mõtlemisega saavutada püüad?

See on küsimus, mis mind nõustamises väga huvitab.

Kas sa püüad vältida viga?

Kas tahad olla kindel, et keegi ei pahanda?

Kas tahad kontrollida tulemust?

Kas kardad kaotada kontrolli?

Kas tahad olla valmis kõige halvemaks?

Kas kardad, et kui sa ei mõtle piisavalt, juhtub midagi?

Kui mõistame, mida ülemõtlemine sinu jaoks teha püüab, võime jõuda palju lähemale sellele, mis ärevust tegelikult üleval hoiab.

Ma ei taha õpetada sind lihtsalt vähem mõtlema

Kui ma ütleksin sulle:

„Ära mõtle sellele.“

või

„Lase lihtsalt mõttel minna.“

siis võib see olla liiga pinnapealne.

Kui sinu jaoks on mõtlemine muutunud viisiks ennast kaitsta, ei pruugi sellest lihtsalt loobuda.

Olulisem võib olla mõista, miks sa tunned, et pead kogu aeg mõtlema.

Miks tundub, et kui sa ei analüüsi, ei ole sa turvaline?

Miks on teadmatus nii raske?

Mida sa kardad, et juhtub, kui sa ei saa vastust?

Need küsimused viivad sümptomist sügavamale.

Minu enda kogemus ärevusega

Olen ise ärevust kogenud ja sellest umbes kümme aastat tagasi välja tulnud.

Seetõttu tean, kui palju ruumi võib ülemõtlemine inimese elus võtta.

See ei ole lihtsalt „liiga palju mõtlemist“.

See võib olla pidev sisemine töö – analüüsimine, kontrollimine, võimalike olukordade ette kujutamine ja püüd leida lõpuks tunne, et kõik on turvaline.

Minu enda kogemus on üks põhjus, miks ma ei taha ärevuse puhul keskenduda ainult nähtavale sümptomile.

Minu jaoks on oluline minna probleemi juurteni.

Kui su mõistus ei anna sulle rahu

Kui tunned, et mõtled pidevalt läbi samu asju, otsid vastuseid, analüüsid vestlusi, muretsed tuleviku pärast või püüad iga võimaliku stsenaariumi enda jaoks läbi lahendada, ei pruugi küsimus olla selles, kuidas veel rohkem mõelda.

Võib olla hoopis aeg uurida:

Miks ma tunnen, et ma pean seda kõike mõtlema?

Mis juhtub minu sees, kui ma ei saa kindlat vastust?

Mida ma tegelikult kardan?

Ja mida minu ülemõtlemine püüab minu eest ära teha?

Need on küsimused, millega saab minna palju sügavamale kui lihtsalt sümptomiga võitlemine.

Ma ei tööta selle nimel, et sa õpiksid oma ärevust paremini kinni katma. Töötan probleemide ja mustrite juurtega, mis võivad ärevust ja ülemõtlemist üleval hoida.

Kui soovid sellest rääkida, toimub nõustamine üle veebi.

Evelin Vahter

Broneeri siit

Kui ärevusega kaasnevad väga tugevad või kiiresti süvenevad sümptomid või sul on põhjust muretseda oma tervise pärast, pöördu sobiva tervishoiutöötaja poole, et saada vajalikku abi ja hinnangut. Nõustamine ei asenda meditsiinilist diagnoosi ega ravi.