Märgid, mis näitavad, et sinu lapsel on ärevus, kuid sa pole osanud seda ära tunda

Füüsilised sümptomid

Ärevus ei ole vaid meie peas kinni. See mõjutab ka meie keha. Näiteks kui laps põeb kõhukinnisust juba pikemat aega ja isegi arst ei oska öelda, millest see tuleneb, siis võib see olla hoopis ärevusest. Samuti on kuulub sümptomite hulka näiteks kõhuvalu ja oksendamistunne, lisaks ka seedetrakti häired.

Laps ei taha koolis käia

Vanasti su lapsele meeldis väga koolis käia. Tal oli koolis sõpru ja nad kõik said häid hindeid ning õppisid hästi. Nüüd on aga raske last autosse saada, et kooli poole üldse minema hakata. Laps mõtleb välja igasuguseid põhjuseid, miks mitte kooli minna: paha on olla, pea valutab, väsimus on suur jne. Ja kui sa lubadki tal koju jääda, siis märkad, et kogu väsimus ja haigus on kadunud ja laps tunneb end suurepäraselt. Siis algab aga uus päev või uus nädal ja kõik hakkab algusest uuesti pihta.

Laps on kuri

Lapse kurjusetunne on salakaval. Peale vaadates ei saa kunagi kohe aru, mis lapsele täpsemalt ei meeldi. Põhjuseid võib olla mitmeid ja igasuguseid. Üks võimalus on, et lapsel on meeleoluhäire. Võib-olla on tal raske leppida, et vastus millelegi oli ei. Küll aga võib üheks põhjuseks olla hoopis ärevushäire, mis kurja või pahurat olekut põhjustab. Kui laps peidab kõik oma mured sügavale sisemusse, siis tuleb ta koolist koju ja plahvatab. Voodisse mineku aeg toob üles vaid tüli, raevuhoo ja karjumise. Iga uus olukord toob lapses esile vastumeelsuse ja trotslikkuse. Niisiis, pane tähele, millal su laps muutub kurjaks ja kas ta on kuri emapilgul arusaamatul põhjusel. Lihtsalt niisama ei käitu ükski laps halvasti, selleks on alati mingi põhjus.

Laps väldib erinevates tegevustes osalemist

Näiteks meeldis lapsele varem väga jalgpalli mängida ja ta läks alati hea meelega trenni. Nüüd aga ei taha ta sinna enam minna. Ta ütleb, et talle pakub huvi ujumistrenn, kuid peale esimest korda jääb asi katki. Ta jääb alati parema meelega koju ja ei soovi sinuga isegi välja sööma või poodidesse minna. Täpsemalt hakkab laps vältima igasuguseid tegevusi, mis talle varem naudingut pakkusid. Seda tasub aga tähele panna ja mitte lihtsalt käega lüüa, et kui ei huvita, siis ei huvita. Asi ei pruugi olla huvi kadumises, vaid ärevuses. Üks esimesi asju, mida ärevuse käes kannatav inimene teeb, on vältimine. Ta väldib kõike, mida saab ja tahaks ainult kodus olla. Hakatakse endale igasuguseid põhjuseid välja mõtlema, miks midagi mitte teha: kui ma jalgpalli ei lähe, pole ohtu, et saan palliga näkku. Kui ma ujuma ei lähe, pole ohtu, et upun basseini ära. Kui ma hakkan vanematega vaidlema, siis pääsen restorani minemisest ja ei pea kartma, et äkki oksendan avalikus kohas.

Rutiinsetest tegevustest saab rituaal

Näiteks paneb laps enne magama minekut kui oma pehmed mänguasjad ideaalsesse ritta või ootab ta, et vanem ütleks talle "ma armastan sind" mingil kindlal moel mingi kindla arvu kord enne, kui laps läheb voodisse. Vanemad ajavad tihti rutiini ja rituaali segamini. Rutiin on mugav ja etteaimatav. Rituaal on aga range ja asja tuleb teha seni uuesti, kuni see saab tehtud ideaalselt. Rutiin on tervislik osa lapsepõlvest, kuid rituaal näitab, et laps võib põdeda ärevust.

Ärevus on ravitav

Mida varem lapse sümptomeid märgata, seda parem. Nii saab hakata murega varakult tegelema, mis on parem nii lapsele kui ka vanemale. Abi tuleks küsida vastava eriala spetsialistilt ehk näiteks psühhiaatrilt või psühholoogilt.

Allikas: todaysmama.com Pere ja Kodu 04.11.2017, 18:50