Paast – kõige vanem ravivõte

Vanadel eestlastel algas pärast vastlapäeva lihavõteteni kestnud paast. Tegelikult on paastumisest kui keha füüsilise ja vaimse puhastuse vahendist lugu peetud kõigis muistsetes kultuurides.

«Paastumine ei ole nälgimine. Nälgimise ajal jääb organism ilma arenguks ja eneseuuendamiseks vajalikest toitainetest. Pika aja jooksul tarvitatakse ainult vett ja seedenäärmed katkestavad tegevuse,» selgitab doktor Aili Paju ja lisab, et paastumine on organismi väga aktiivne tegevus, sest sel ajal vabaneb keha laguainetest, liigsest vedelikust, kuhjunud rasvadest, hakates end kogudes oma teotahtetuid funktsioone korrastama.

«Närvipinge, krooniline ülekoormus, süvenev ükskõiksus muudavad inimese hormonaalsüsteemi loiuks ja see omakorda nõrgestab kudede ainevahetust. Kui aga kehale antakse võimalus puhastuda, tuleb ta kõigi ülesannetega suurepäraselt toime. Paastumine ongi kehaline ja hingeline eneseuuendamine,» nendib Paju.

Paastumise ajal põletatakse ära ained, mida keha polnud kas täielikult omastanud või mis rakkudesse ladestunult häirisid ainevahetust. Kõigepealt asub keha «hekseldama» ladestunud aineid, seejärel hakkab lõhkuma vanu kulunud rakke. Teisisõnu – paastumise ajal tarvitab organism esmajärjekorras väheväärtuslikku materjali, säästes samal ajal elutähtsaid kudesid.

«Näiteks ägeda nakkushaiguse ja ka kroonilise tõve ajal suureneb organismis toksiliste ainete hulk, mis põhjustab keha iseeneslikku mürgistumist. Paast, mis tähendab ju ajutist toidust hoidumist, aitab organismil neist ainetest vabaneda,» sõnab arst.  

Paastumine annab ka seedekulglale puhkust, pärast paastumist on toidu seedimine paranenud ja keha omastab vajalikke toitaineid palju kergemini. «Paastumise ajal suureneb erituselundite (kopsude, naha, neerude, soolestiku) puhastusvõime ja organism väljutab kiiremas korras sinna ladestunud jääkained. Sellega seoses ilmnevad niisugused nähud nagu tume uriin, rohke fekaalieritus, intensiivne higistamine, röga eritumine ning lööbed nahal,» selgitab doktor Paju.

Tema sõnul oleks just nüüd, paastukuu hakul, õige aeg alustada paastuga ja vabastada talvel niigi loiult töötanud ainevahetusega organism sinna kuhjunud jääkainetest.

Iseseisvalt võib võtta ette paastu kestusega kas ööpäev või 36 tundi, pikema paastumise, olgu see siis kolm kuni kaheksa päeva, kaks nädalat või veelgi pikem, määrab arst.  

Alguses soovitab doktor Paju toidukordade vaheaegu venitada viie-kuue tunnini – süüa hommikul, seejärel lõunal ja võtta kerge eine õhtul kella kuue paiku (kui sellest loobuda ei suudeta). Paar päeva enne paastumist on tark jätta menüüst ära lihatoidud, suurendada aedviljade hulka ja juua rohkesti vett.

Neil, kes kannatavad kõhukinnisuse all, tuleks enne paastumist appi võtta pärm või taimsed lahtistid, näiteks kõrvenõgesetee, linaseemneleotis, paakspuukoor tee.

Enne paastumise algust ja selle ajal tuleb kasuks kehaline töö ja sportimine, samuti teeb head saun ehk naha aktiivselt tööle ja higistama panemine. Igal võimalusel tasuks viibida värskes õhus.

Paastupäeva hommikul tuleks süüa nagu tavaliselt, aga pärast ei tohiks ivagi suhu pista, küll aga on kasulik juua rohkesti sisetunde järgi karboniseerimata vett.

Esimest korda paastujad võiksid päeva esimesel poolel juua puuvilja- või marjamahla pooleks veega ja lõuna paiku ravimtaimeteed (piparmündi-, kummeli-, kibuvitsa- vm teed). Kui aga seegi tekitab isu, tuleb piirduda puhta veega ja võtta õhtul aedviljamahla (näiteks tomatimahla pooleks veega).

Talvel on kohased soojad joogid, suvel jahedad. Muidugi võib iga paastuja valida tee või mahla oma maitse järgi. Hästi kustutab janu sidrunivesi (klaasile veele on lisatud üks sidruniviil). Ravikuur lõpeb järgmisel hommikul.

«Tervise korrastamiseks piisab, kui iga nädal paastutakse 24 tundi. Kui aga tunnete, et organism vajab pikemat puhastamist, kestab paast 36 tundi ja sel juhul on soovitatav alustada õhtul. Need, kes soovivad paastuda kauem kui kaks ööpäeva, peaksid enne arstiga nõu pidama,» räägib Paju.

Paastumise ajal peaks elu kulgema tavalises rütmis, kuid mõttekas on vältida liigset närvipinget ja ülirasket kehalist tööd. Samas tulevad kasuks sellised tegevused, mis panevad higi voolama. Laguaineterikka higi peaks kiiresti maha pesema, samuti pöörama tähelepanu naha korrashoiule.

Igal inimesel kulgeb paastumine isemoodi ja mõned organismi enesetervendamise ilmingud võivad osutuda ebameeldivaks.

Peavalu kipub tekkima umbes kümnendal tunnil pärast paastumise alustamist ja on seda hullem, mida saastatum on keha. Kannatusi aitab leevendada viibimine värskes õhus, soe vann, saun, dušš, naha hõõrumine, pesemine, meeldiva ravimtee joomine.

Samuti võib ilmneda peapööritus ja iiveldus, mille vastu aitab värske õhk, kerge võimlemine ja naha hõõrumine kuiva harjaga, ka puuviljamahl.

Halba hingeõhku ja maitset suus, kattu keelel, suurenenud rögaeritust saab tõrjuda suu loputamisega hapuka veega.

Näljatunne on kõige tugevam paastu esimese kümne tunni jooksul, aga sellest saab üle tugeva tahtejõuga. Võib ka juua rohkem vett. Kui keha on esialgse taastamistööga hakkama saanud, asub ta energiliselt laguaineid eemaldama ja siis läheb olemine tunduvalt paremaks.

See on protseduuri väga oluline osa. Kui paast on kestnud 24 või 36 tundi, võiks esimesel söögikorral olla laual aedviljasalat, lahja puder või aedviljasupp.

Esimesel paastujärgsel päeval tuleb hoiduda loomsetest valkudest ja rasvu sisaldavatest toiduainetest (piim, juust, muna, või, koor, liha, kala). Teisel päeval on juba lubatud süüa piimavalke sisaldavaid toite (kodujuust, jogurt jms) ja kolmandal tavalist toitu. Paastu kasuteguri suurendamiseks peaks edaspidi alustama iga toidukorda mõne aed- või juurviljasalatiga.

«Kõige suurem tähtsus paastumise ajal on inimese enese hoiakul ja soovil käia alustatud tee vaatamata katsumustele võiduka lõpuni. Paastumine on ju inimkonna vanim ravivõte, mis vahepeal oli küll unustatud, aga ajalugu on näidanud, et keha vabastamine toiduliiast taastab ja parandab tervist,» julgustab Aili Paju.